Suht ebahuvitav hooaeg on olnud. Kaks meest tõmbasid suht alguses eest ära ja korraks tundus, et peaks pingutama, aga siis kaotasid ka allpool olevad ja nii tavapäraselt hooaja lõpuni liuglemine käis. Imeliku kaotuse sain ka karikas mis tõmbas ehk hooaja viimasele osa jaoks moti maha. Polnudki nagu millegi jaoks mängida. Päris tiitlipretendendi lineupi pole suutnud toota. Tüüpiline laks oli vigastus enne playoffi, aga ega see hooaeg sinisele poolele peale teise koha karika midagi ei tule.
Peale Rakettide alistamist tuli jälle selline "I got this shit" feeling peale ja aiakärus transporteeritavad cojonesid kahanesid jällegi normaalseks. Olin "kindel", et ehitajad ei riski ja tavapäraste "no guess" taktikatega tõmban talle mütsi pähe, aga elu näitas jällegi sõrmega ust. Tuli "dejavu" hetkest kui U21 teamist tagasi astusin. Siis hakkaski ära kaduma see vajalik julgus võita riskiga ja juua võidukarikast šampust...
Siinkohal tabab märki lause: treener peab tahtma võita rohkem kui pelgama kaotusi.
Osaliselt tuleb vist süüdistada ka aktiivsuse vähesust. Ühe liigutuse olen selle hooaja alguses teinud mängijaturul. Rohkem pole sinna see hooaeg vaadanud. Ilmselgelt pole ka staffi uuendanud. Proovime järgmine hooaeg paremini või halvemini :D
Edu karikavõitjatele B3-s, ärge sinna niisama pudilojustega kündma minge!