Ahoi, Kukociga vaidlemine või väitlemine on ajaraisk. Tal on õigus. Enamasti ... noh, peaaegu alati ... võib olla. Aegasäästvam on tema seisukoht/arvamus/õpetus/nägemus läbi lugeda ja leppida sellega, et see on just selline nagu on. Ta tundub olevat teflonmees ning lisaks tüpaaž, kes ise ei eksi.
Kukocile:
Siiski söön korraks oma sõnu ja pöördun selle sõnavahetuse lätte juurde.
Ütlesin, et pean foorumit arvamusplatsiks, kus irisemine on kohatu. Selle peale kostsid: "Sina peadki ju minu arvamust irisemiseks."
Jah, Kukoc, see, millega sa selle selle dispuudi vältel tegelenud oled, on eeskujulik irisemine. Loe nüüd uuesti, millest see algas:
(137177.50). Oma järgnevas postituses naeruvääristad mu kaotust. Järgmise rahumeelse postituse pääle muutud irooniliseks, seejärel spekuleerid mõttega, et mu postitus on üleüldse kibestumisest kantud õigustus ning ülendad selle väära oletuse oma peas faktiks. See kuhu jõudsid, on
ad absurdum ehk jõudmine absurdi: sa tead paremini kui mina, mida ma tunnen või miks mida otsustan. :)
Pead oma oletust faktiks ja ajad selle õigustamiseks taga naeruväärset täpsust. Vanarahvas nimetas sellist tegu sääse kurnamiseks ehk juuksekarva lõhki ajamaiseks ehk irisemiseks. Talitse oma indu. Iga kord ei pea mõõku ristama.
Aga edasi võiksime siin foorumis minna ikkagi selle hooaja juttudega. Jätame lingvistika ja psüholoogia spetsialistidele.